Korralik seedimine on optimaalse tervise eelduseks ning mittetäielik või häiritud seedimine võib olla paljude haiguste väljakujunemise peamiseks teguriks. Põhjuseks on imendumata toitained, mis kutsuvad esile immuunvastuse. Ka soolestiku õige mikrofloora säilimine sõltub korraliust seedimisest. Tervislik mikrofloora on teadaolevalt oluline immuunfunktsiooni toimimiseks ja vitamiinide imendumiseks, samuti seente ja halbade bakterite leviku vältimiseks soolestikus.
Toidu seedimine algab suus. Näritav toit segatakse süljega, mis alustab süsivesikute lõhustamist. Seedeprobleemide väga sage põhjus on toidu ebapiisav närimine. Toidu võib alla neelata alles siis, kui see on peeneks näritud ning vedelaks niisutatud. Maos ja soolestikus meil enam hambaid ei ole. Mida suuremad tükid alla neelame, seda rohkem peab seedetrakt vaeva nägema.
Enamus inimesi arvab, et toit seeditaksegi maos. See ei ole täiel määral tõsi, mao peamine funktsioon on toitu loksutada ja väiksemateks osakesteks lõhkuda. Seal algab vaid valkude seedimine, mille käivitab maohape ja selle poolt aktiveeritud valke lagundav ensüüm pepsiin. Maohape toimib lihale, juustule, kalale jt valgurikastele toitudele, aidates valke lõhustada. Maohape toimib ka desinfitseerivalt, hävitades makku sattunud mikroobe ja muid kahjulikke organisme. Maohape on söövitava toimega nagu iga teinegi hape ning magu toodab seetõttu enda kaitseks lima. Kui kaitse on nõrk, siis limaskest haavandub. Limaskesta kahjustuste puhul ei pea probleemi põhjuseks olema alati ülehappesus, sageli ongi tegemist hoopis alahappesuse ja nõrgenenud limaskesta kaitsega, eriti eakatel.
Valkude lagundamine maos on kõige aktiivsem väga happelise pH puhul (2-3) ja täiesti inaktiivne neutraalse või aluselise pH juures. Sellises keskkonnas jääb valgurikas toit seedimata kujul kauaks makku ning tekitab vaevusi. Alahappesusega isikud peavad valgu tarbimist piirama ning oma seedimist ergutama, alustades toidu paremast närimisest, nagu eespool juttu oli. Teiseks oluliseks põhimõtteks on valgurikka toidu tarbimine koos aedviljaga, mitte süsivesikuterikka toiduga. Liha, kala ja muna sööge koos aedviljaga, mitte kartuli, riisi ja leivaga – neid süsivesikuterikkaid toite sööge omakorda koos aedviljaga. Kui teil esinevad seedevaevused, pärast sööki tekivad gaasid ja esineb kõrvetisi, siis sööge magustoitu päris eraldi toidukorrana. Kui rakendate seedevaevuste korral neid soovitusi, vähenevad vaevused olulisel määral
Rohkem kui 30 protsendil eakatest on maohapet vähe või pole seda peaaegu üldse, seetõttu ei algatata nende maos korralikku seedimist.
Magu tühjeneb peensoolde kaksteistsõrmiksoole kaudu. Peensooles peab keskkond olema leelisene – sealne pH väärtus on 7 (neutraalne) kuni 9 (aluseline). Sapp ja pankreasemahl vajavad niisugust neutraalset keskkonda, et korralikult töötada ning rasvu ja valke lõhustada. Valgud ei imendu sel kujul nagu me neid sööme, need lõhustatakse seedimisprotsessis aminohapeteks. Rasvad lõhustatakse rasvhapeteks, mida vajame paljude oluliste protsesside toimimiseks kehas. Selleks aga on oluline tagada õige pH nii maos kui ka peensooles. Imendumisprobleeme, gaase, puhitust, ärritatud soole sündroomi jt seisundeid on kergem ravida, kui teame pH väärtusi. Ka siis ei seedu toit korralikult, kui toit on liiga happeline ja seda ei suudeta neutraliseerida.
Kui seedesüsteemi pH on tasakaalus, siis toit seeditakse ja imendatakse korralikult ning tagatakse ka tugev immuunsus, mis on kõikide haiguse vältimisel ja ravis ülioluline. Loe happelisuse seostest haigustega ka kodulehelt www.toitumisteraapia.ee rubriigist „pH seos haigustega“.
Eestis ei ole meil praegu kahjuks võimalik mao happesust mõõta, see oleks aga seedimisega seotud probleemide diagnoosimiseks elementaarne. Seda on võimalik teha Heidelbergi meetodiga.
Heidelbergi meetod tähendab väikese kapsli allaneelamist, mille abil aparaat registreerib mao happesuse ning sellest lähtudes antakse isikule individuaalsed toitumissoovitused. Ala- ja ülehappesuse sümptomid on samad, mistõttu sümptomaatika alusel on neid enamasti võimatu eristada. Seetõttu diagnoositakse enamasti ka alahappesus ülehappesusena. See vähenegi hape, mis maos on, kõrvetab nõrgestatud limaskesta ning määratakse happesust langetavad preparaadid. Inimene sööb edasi valgurikast toitu ning seedimine muutub veelgi kehvemaks. Kui meil ei ole piisavalt hapet ja seetõttu toitu korralikult ei seedita, hakkavad vohama ka bakterid, sealhulgas Helicobacter pyroli, mis kahjustab limaskesta. Ning tekibki nõiaring, mille saame katkestada vaid seedimist parandades.
Rõhutame veelkord, et valkude seedimine algab vaid happelises keskkonnas. Kes tarbib happealandajaid, peab selle peale mõtlema./ Seega aitab ka lihaga koos tarbitav punane vein paremini valku seedida/
Seedimise parandamiseks on võimalik koos õigesti valitud toiduga tarbida ka maohappelisandeid ning seedeensüüme. Vaata seedimise soodustajaid E-poest
Soovitame seedimisvormeleid,ka lastele sobivat Papaiat või siis Enzymedica või teisi seedefermente koos kasulike bakteritega.
Kui teil ei ole piisavalt hapet, kui teil tekivad söögi järgselt gaasid, puhitused vm seedevaevused, sööge valke ja süsivesikuid eraldi, vältige talumatust tekitavaid toite
(kõige sagedamini tekitavad probleeme piima- ja nisutooted). Talumatus võib olla väga individuaalne ning peamisteks sümptomiteks on kõhuvalu ja gaasid pärast kindlate toitude söömist. Väsimuse tekkimine pärast sööki viitab samuti talumatusele või sellele, et sööki ei seedita korralikult. Toit peab andma energiat, mitte seda ära võtma.
Talumatust saab testida nii katse-eksituse meetodil kui spetsiaalsete testidega.
Info pärineb
http://toitumisteraapia.ee/mailman/listinfo/toitumine_toitumisteraapia.ee